Kirjuta mulle

Jah, Sa kindlasti mõtled, et kuidas ta nüüd kirjutab seal blogisse sissekannet, kui endal netti ei olegi. Aga vot.. ehehehe.

Kui Sa tunned, et Sul on suvel üliigav ja pole midagi teha, siis kirjuta mulle kiri.
Kui Sa tunned, et Sinu elus on nii palju vahepeal juhtunud, et tahad sellest kellelegi rääkida, siis kirjuta mulle kiri.
Kui Sa tead kedagi, kellele meeldib kirju kirjutada, siis ütle talle, et ta kirjutaks mulle kirja (isegi kui ta ei tea mind).
Kui Sa kirjutad, siis püüan ka vastu kirjutada.

Kui ma mööda ei pane, siis aadress on:
Kirde Kaitseregioon
Loode 35,
45106 Tapa

Kui lisada ka minu nimi, siis peaks kohale jõudma.

PS. Külla võib ka tulla.

Sotsiaalne surve

Tahtsin siia mingi lingi ka kopeerida, aga no ei leia postitust selle kohta enam.

Igal juhul.

Kui ma tööle lähen (läksin), siis iga päev ma kõndisin mööda teenindusasutusest, mille ees on parkimiskoht. Selle koha juures tegi kõnnitee jõnksu ja pidi tegema (väikse küll) ringi oma teerajal.

Kui autosid ees ei olnud, siis mina küll ei viitsinud seda jõnksu sisse teha ja läksin otse üle parkimisplatsi.

Ühel päeval ma hakkasin jälgima, mida teevad teised inimesed, kes kõnnivad minuga ühes suunas või tulevad mulle vastu.

Normaalne oleks kõndida mööda kõnniteed, sest jõnks ei ole üldse suur ja ajakaotust praktiliselt pole, kuid kui kas inimene läheb ka üle platsi kui keegi teine teeb ka nii.

Nii ma siis proovisin ennast ajastada täpselt selliselt, et inimene, kes tuleb mulle vastu jõuab mõned meetrid enne platsi omalt poolt ja mina astun läbi platsi. Kas siis inimene läheb ikkagi mööda normaalset teed või tuleb ka üle platsi?

Ma ei saanud kordagi katsetada täpselt samade inimestega, sest iga hommik tulid selle teelõigu peal erinevad inimesed vastu, aga tulemused olid umbes sellised:

Kui inimene oli just jõnksu tegemas (paar meetrit enne platsi) ning nägi, et ma lähen üle platsi, siis tuli reeglina ise ka üle platsi.
Kui ta nägi eemalt, et ma lähen üle platsi, siis enamasti mindi ikkagi jõnksuga.
Inimene, kes kõnnib minu selja taga ja näeb, et ma lähen otse läheb ise ka otse suurema tõenäosusega.

Katset kordasin ikka mitmeid kordi ja lisaks ka muudes kohtades Rakvere ja Tartu peal. Huvitav jälgida on küll.

Nad kõik on nii ühesugused

Sattusin bussis sõitma ühe tuttavaga ning ta töötab kohalikus söögiasutuses (mis on tegelikult tankla.. ja pole Statoil), kus käidakse enamasti söömas öösiti kui teised kohad on kinni. Nädalavahetuseti koguneb sinna alati palju rahvast ja kui sa 15min jooksul ühtegi kaklust ei näe, siis on imelik.

Eelmise aasta punklaulupeol käisid paljud punkarid ka sealt kõhutäit otsimas ja kui ma tõin jutu sisse laulupeo, siis ta vastas: "Ahjaa.. see oli see päev, kui terve koht oli neid punkareid täis. Nad kõik nii ühesugused. Kui ma küsisin, kellele toitu peab viima, siis öeldi "mustade juustega, mustades riietes tüdrukule" ja kui ma läksin tellimust viima, siis nägin, et nad kõik on ju sellised!"

Irooniline.

Puberteet vol 2

Kui ma nüüd puberteedist mõtlema hakkasin vahepeal, siis mõtlesin, et kui puberteedikut ei hakka vastu oma vanematele, siis kelle vastu nad mässama hakkavad? Võib-olla on see pigem hea, et nad teevad ära "oma asja" kodus..

Siis aga mõte liikus selleni, mis siis toimub kogu selle mässu ja segaduste ajal..

Lapsed kasvavad suuremaks ning tunnevad on nad on piisavalt tugevad, et ei pea enam alluma kellegi ülemvõimule. Nad on küll materiaalselt vanematest sõltuvad, kuid suuresti saavad oma eluga ise hakkama. Väga tihti ei allu lapsed vanemate käskudele ja käituvad ikkagi nii nagu nad ise heaks arvavad. Sellistel juhtudel võtavad vanemad vastu radikaalsemad meetodid ja suruvad laste protestivaimu maha vahenditega, mille poolest lapsed ikka veel on vanematest sõltuvad - taskuraha, mobiiliarve ja muu enamasti rahaga seotud.

Lõpuks puberteediiga taandub ja lapsed muutuvad "normaalseteks" (või lähevad vanematega jäädavalt tülli). Normaalne on siinkohal olukord, kus laps ei hakka vastu, käitub nii nagu talle öeldakse ning täidab täpseid käske.

Kui me vaatame poliitikat (ja üleüldist maailmaolukorda), siis võib ju väga selgeid seoseid tõmmata.

Kui vanemad suures osas on totalitaarse riigirežiimi vastu, siis ometigi käituvad oma peres samasuguste diktaatoritena nagu me neid mäletame ja ette kujutame. Ma saan aru, et mitte just kõige suurem hulk vanemaid satub siia blogisse, aga tõesti.. ometigi vanemad on ju need, kes peaksid olema eeskujud.

Ühes laulus, mida hiljuti kuulsin haakuvad kenasti ka sõnad: "Ära kunagi usalda seda, kes on vanem kui 30. aastane". Tõesti kahju, et põlvkond põlvkonna järel muutuvad needsamad lapsed, kes polnud oma vanemate kasvatusega rahul just samasugusteks autoritaarseteks türannideks.

PS. Võib-olla puberteediga kaasnev mässumeelsus üldse halb? Võib-olla on halvem hoopiski see, et ühel hetkel me rahuneme maha ja enam ei pane tähele, kuidas me käitume ning miks me midagi teeme vaid lihtsalt täidame tuimalt juhiseid...

Challengia

Kuna Challenge pokkeri mängust on piisavalt palju rääkida, siis tegin selle kohta ka eraldi blogi. Keda huvitab, mida kõike siiani oleme korda saatnud, võib pilgu peale visata ;)

http://challengia.wordpress.com/

Puberteet

Mu õde hakkab jõudma üsna pea puberteediikka. Just nimelt ikka, ehk sellesse vanusesse, kus peaks algama puberteet. Puberteedi mõistega inimestel seostub tihti ka vastuhakk ja protestivaim. Enamasti enda vanemate vastu.

Täna hakkasin ma mõtlema sellele, kas kõik lapsed hakkavad mässama? Mis paneb nad selliselt käituma? jne.

Kas lapsed hakkavad ka siis lapsevanematele vastu kui nad saavad oma vanematega väga hästi läbi? Ma ei mõtle läbi saamise all seda, et vanemad ostavad lastele kõike, mida nad soovida jaksavad või rahuldavad kõik nende soovid. Sellistel juhtudel hakatakse ju enamasti just nimelt selle vastu mässama. Ma mõtlen pigem seda, kui laps tunneb, et nende vanem on parim sõber (või kui mitte parim, siis üks hea sõber). Seda on küll raske ette kujutada, aga ma arvan, et selliseid peresid on olemas küll.

Mille vastu sellisel juhul üldse protestida on?

Tegelikkust ma ei teagi, aga kui on põhjust arvata, et lapsest ei saa ühel hetkel vihavaenlast ning selleks on vaja vaid inimlikku suhtumist temasse, siis minu meelest võiks ju vähemalt proovida. Säästetakse tohutul hulgal närve ning muidu elada on ka toredam. Pealegi, kui vaatamata sellisele lähenemisele laps hakkab ikkagi mässama, siis lapsevanem ei kaota ju midagi - laps oleks teinud seda igal juhul.

Me ei ole noored, me ei peagi koos olema.

Üks töökaaslane rääkis söögilauas puhkusest ja ütles, et vist ei jõua oma asjad tehtud ning peab puhkusele minema nädal aega hiljem. Selle peale küsiti, aga sinu proua pidi ka ju samal ajal vabaks saama ning vastu kõlas kenijaalne lause: "Me ei ole noored, me ei peagi koos olema."

Ma olin vait ja mõtlesin, et mina küll vanadusse surra ei taha. Või vähemalt vanana nii mõelda. Nii hea, et 2012 tuleb maailmalõpp ja ei jõuagi kunagi sellesse ikka. Paras neile, kes selle maailmalõpu raundi vahele tahavad jätta, hehe :)